Erinevad ravijärgimust parandavad lahendused võivad olla elupäästvateks nii patsientidele kui ka nende lähedastele, kirjutab Tartu Ülikooli proviisoriõppe eriala üliõpilane Hanna Keidong.
Ravijärgimus – see on kahepoolne koostöö arsti ja patsiendi vahel. Patsient on kaasatud ravi määramise protsessi ja tal on igakülgne õigus kaasa rääkida. Tänases tervishoius tuleks iganenuks lugeda kontseptsioon, mille puhul arst patsiendile midagi ette dikteeris ning too kuulekalt nõustus ja võib-olla pärast nii ka talitas… või siis mitte.
Usun, et keegi ei saa vastu vaielda sellele, kui kompleksne on ravijärgimatus kui probleem. Põhjusteks võivad olla näiteks see, et enesetunne on nii hea (et pole vaja võtta) või enesetunne on nii halb (et ei saa võtta). Patsient võib kurta, et tal on kiire elu, mis ei jäta aega ravimite võtmiseks. Teine patsient aga ütleb, et tema päevad on üksluised ja ravimi võtmine ei seostu mitte millegagi, mis seda meelde tuletaks. Kolmas ütleb, et ta oli koos pere ja sõpradega ning ei saanud ravimit võtta. Neljas tõdeb, et üksi olles ununeb ravimi võtmine. Viies kuulis naabrinaiselt, kuidas hoopis üks teine ravim on tõhusam, kui arsti soovitatu. Ja nii edasi.
Kõigi nende inimeste muresid tuleb võtta tõsiselt ja neist lähtuvalt ka lahendusi leida. Kelle probleem ravijärgimatus üldse on? Palju oleme kuulnud vanemaealiste patsientide probleemidest seoses kognitiivsete võimete langusega – siiski ei tohiks uuringute kohaselt tähelepanuta jätta ka noori.
Nimelt on selgunud, et tihti on raskusi hoopis noortel – näiteks ei usu nad peale ravimi välja kirjutamist, et kolesteroolitasemeid pole võimalik kontrolli alla saada vaid toitumise ja treeningutega. Juhul, kui me saame parandada noore inimese elukvaliteeti tänu sellele, et ta võtab ravimeid korralikumalt, võib seda lugeda ju ka teatud kaudses mõttes elu päästmiseks. Hea tervis aitab olla efektiivsem ja positiivsem. Erinevad ravijärgimust parandavad lahendused võivad olla elupäästvateks nii patsientidele kui ka nende lähedastele.
On riike, kus ka täna elavad põlvkonnad ühe katuse all, aga kõikjal see loomulikult nii ei ole. Sellisel juhul saavad inimesi aidata lihtsad lahendused, olgu need siis tehnoloogilised või mitte (näiteks ravimite üles märkimise tabelid, ravimikarbid, mobiilsed meeldetuletused).
Paljude eakate sooviks on võimalikult kaua, ideaalis elu lõpuni kodus elada. Juhul, kui olukord lubab ja saame selle soovi täita, oleme ju kaudses mõttes päästnud ühe elu. Päästnud selle elu, mida inimene tegelikult elada soovib ning andnud tema lähedastele meelerahu.
Viimane, kuid mitte vähemoluline teema – raha. 2018. aastal selgus, et ravijärgimatus moodustab ainuüksi Ameerika Ühendriikide tervisekuludest 3-10%, mis teeb rahaliselt umbes 100-300 miljardit dollarit (näiteks kulud ravimitele ja rehospitaliseerimised). Jääb küsimus, et kui mitmesse uue ja oodatavalt efektiivsema ravimi arendusse saaks selle raha eest panustada? Kui palju saaksime ravida patsiente, kelle ainus soov on veeta veel mõni kuu enda lähedastega või ravida neid, kellel oleks ravi toel veel terve elu ees? Kui palju kauem ja kvaliteetsemalt saaksid ravijärgimatud inimesed ise edasi elada, kui nad oma elustiili muudaksid ja ravimeid võtaksid?
Mõeldes veidi laiemalt näeme ilmselt me kõik, et ravijärgimus = päästetud elud.
Käimas on vastuvõtt Tartu Ülikooli. 30. juuni südaööni saab esitada avaldusi ja dokumente Tartu Ülikooli bakalaureuse, magistri ning bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadele õppima asumiseks. Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna õppekavadele sisseastumise kohta loe lähemalt siit.